Täiskasvanud nähtamatud lapsed

not-hear-3444212_1920Vahepeal sai koostöös kirjutatud artikkel täiskasvanud nähtamatutest lastest. Ülehomme algab vastavateemaline grupp.

Soovi korral jõuab veel registreeruda, täpsem info on allpool.

Nähtamatut last ei pandud perekonnas tähele, teda ei kuulatud. Teda nagu poleks olemas olnudki. Nähtamatu olemine võis olla turvaline kasvades keerulises keskkonnas.Tihti polnud vanematel tema jaoks ühel või teisel põhjusel lihtsalt aega. Nähtamatu laps veetis oma aja uneledes, raamatuid lugedes, telekat vaadates – tehes tegevusi, kus oli võimalik teistest eralduda.
Täiskasvanuna ei kuulu ta tihti kuhugi, ühtaegu ihkab ja pelgab tähelepanu, on vaikne ja arg, kardab lähedust, on häbelik, tal on raskusi suhete loomisega, ta isoleerib ennast teistest, sest ainult nii suudab ta end turvaliselt tunda. Kuna ta pole teistega piisavalt suhelnud, pole saanud areneda ka sotsiaalsed ja suhtlemisoskused. Tal on raskusi emotsioonide väljendamisega. Oma emotsioonide tundmise vältimiseks võib ta näiteks mattuda töösse, üle süüa või kaduda tundideks internetti.
Nähtamatu laps on üks kaassõltlase rolle. Meil võib selle kõrval olla ka teisi kaassõltlase rolle (must lammas, kloun jne), aga see grupp on neile, kes tunnevad end ära eelkõige nähtamatu lapse kirjelduses. Grupis kasutame erinevaid loovmeetodeid, vestleme, arendame sotsiaalseid oskuseid, teeme teste jne.

Grupp alustab 6. oktoobril,
Ühe korra osaluspanus 10€
Kohtume üle nädala laupäeviti kell 12:30-14:00
Vajalik eelnev registreerimine iren.presmann@kogemusest.ee või elereet.ehelaid@kogemusest.ee
Asukohaks on Arengukeskus Avitus http://www.avitus.ee/

Gruppi viivad läbi kogemusnõustajad
Ele- Reet Ehelaid
Iren Presmann

Advertisements
Rubriigid: Eneseareng | Lisa kommentaar

Julgus teha vigu

20170610_153100Mõnedega meist on juhtunud nii, et lapsepõlvest oleme kaasa saanud hirmu teha vigu. Teha midagi valesti. Me pigem ei ava loengus, koosolekul või mujal, kus meil oleks võimalus anda oma unikaalne panus, suudki, sest meid hirmutab surmani mõte sellest, et ütleme midagi rumalat või valet. Kui eesmärgiks on alati midagi õigesti teha, võib jõuda sinnani, et parem ongi mitte teha neid asju, milles võime eksida. Me võime küll mõelda, et proovime teha midagi, mida oleme alati unistanud, et väljendame midagi, mida pole kunagi teinud, aga siis meenub, mis kõik võib valesti minna…ja me loobume, enne kui saame piiludagi sinna, kuhu see oleks võinud meid viia.

Kahtlemata polegi kunagi mingit kindlust, kuhu see tee viib ja millegipärast tundub kindlam võtta see tuttav rada, millest me teame, et see päris kindlasti ei vii sinna, kuhu me soovime. Kuidas leida endas see julgus, et astuda neid samme, mis meil hirmust silme ees mustaks võtavad? Ühest küljest tasub mõelda, mis see on, millest me kindlasti ilma jääme, kui me neid eneseületusi ette ei võta…Teisest küljest tasub mõelda, kust leiame toetust ja turvatunnet, need on ilmselt need asjad, millest on kunagi puudu jäänud, aga nüüd saab neid hakata iseendale tasapisi looma. Näiteks võime leida sõbrad, kes on meile rohkem toeks kui keegi kunagi või leida see tugi näiteks kogemusnõustajalt või kelleltki töö või akadeemilises keskkonnas, kes meisse usub nagu varem pole usutud või kui veab siis kõik korraga. Selleks, et leida, tuleb otsida ja ka sellel teel omi eksimusi teha…Ja kui me lõpuks julgeme vigu teha, siis võime näha, et meil on palju suurem potentsiaal kui ise oleme arvanud või et meis avaldub loovus, millest pole osanud unistadagi.

Tuge võib leida ka loovusgrupist. Loovuse tervenemise tee algab turvatunde taastamisest, kui me tunneme end turvaliselt, siis julgeme suurema tõenäolisusega teha mitteturvalisi asju ja riskida püüdes omi unistusi. Loovusgrupi Sinilindu püüdes ürituse  Facebookis leiad siit. Tule ja hakka oma unistusi püüdma. Registreeruda saab kogemused.ee/koolitused/

Rubriigid: Eneseareng, loovus | Lisa kommentaar

Pühendumisest

Olen elus palju hüpanud ühelt tegevuselt teisele, ühelt teelt teisele. Tõsi, mingid plaanid on ka, mida ma pole kõrvale jätnud, kuigi on ka nendega hetki olnud, kus on tunne, et miski ei vii kuskile. Aga paljude asjade puhul olen kahtlemata oodanud mingit asjade arenemist kuskile, mis pole toimunud nii kiiresti nagu ma tahaks ja siis on keegi veel kõrvalt kuskile suunas sakutanud, et peaks olema juba see ja see ja see asi ja siis ma olen läinud ja üritanud end kuskile täiesti valesse kohta suruda. Ja siis omadega kokku jooksnud. Mul pole olnud usaldust, et pühendunult teha ühte asja ja oodata, kuni see hakkab vilja kandma. Või väga tihti on tohutu ebakindlus sööma hakanud ja halvanud enne, kui ma päriselt esimest sammugi astuda suudan või siis vahetult enne teist sammu.  Väga tihti just siis. Nii on see olnud paljudes valdkondades, aga mitte igal pool.

Asi millele suunas ma olen aastaid töötanud on see, et jõuda kunstiteraapiate eriala õppima tantsu-ja liikumisteraapia suunal (see soov on mul alates eriala avamisest aastal 2007), muidugi mul on olnud neid hetki, kus ma arvan, et ma ei jõua sellega kunagi mitte kuskile. See on ka ainult magistriõppes, nii et esialgu on vaja mingi bakalaureusekraad kätte saada. Esialgu muidugi oli bakalaureuseõpe ka sel erialal võimalik, aga siis üritasin teiste meeleheaks oma eelmist eriala lõpetada, mis jäi lõpuks lõpetamata nagunii. See aga jättis muuhulgas suure õppelaenu kaela ja tekitas veelgi lootusetust selles osas, et ma võiksin veel  kunagi ülikoolis õppida. Hiljem sai siiski dokumendid kunstiteraapiatesse sisse antud, aga tasuta kohti oli vähe ja kirjand, mille olin uuesti kirjutanud pärast kirjandikursust, millesse investeerisin paraja hulga raha, ei tulnud siiski nii palju parem, kui kirjandikursuse põhjal võinuksin loota. Sain aru, et kui saan sisseastumiskatsetel ka 100%, ei jõua ma ikka nende 5 tasuta koha hulka. Niisiis lükkus see asi edasi ja siis kadus neil bakalaureuseõpe ja ma pidin uue plaani tegema. Proovisin ühele teisele erialale sisse astuda, ebaõnnestusin. Kuigi ise mõtlesin ainult ülikooli saamisele, läksin mingitel hetkedel välise surve tõttu väga valet teed ja see tõi kiiresti karmid kokkujooksmised. Aga kuigi oli palju hetki, kus soovisin alla anda ja kõik tundus nii lootusetu, tegin kogu aeg teiste asjade kõrvalt mingeid väiksemaid või suuremaid asju, mis aitaks mind unistustele lähemale.

See aasta jõudsin siis lõpuks ülikooli ja olen väga tänulik, et mind aasta varem teisele erialale õppima ei võetud. Kui oleks võetud, ma oleksin läinud, sest soov ülikooli saada oli juba nii põletav. Jõudsin õppima sotsiaaltööd ja see on minu jaoks palju õigem koht, kui oleksin ette kujutanud. Esialgu nägin seda ainult vahesammuna enne magistriõpet, aga nüüd olen väga õnnelik olles siin, kus ma olen. Mul on endiselt see sama edasiõppimise plaan ja kui aus olla, siis ka mõni muu veel juures. Ma ei tea, kas ma jõuan nendeni või siiski lõpuks kuskile mujale, aga minu jaoks on oluline hingega oma asja teha. Ma olen kindel, et siis jõuabki oma jaoks õigesse kohta, võimalik lihtsalt, et see pole päris täpselt see sama, mida tee alguses silmas pead ja ilmselt teine kord jälle ongi just see. Ja see on imeline, kuidas mingid asjad aina rohkem paika lähevad ja mingeid võimalusi juurde tekib.

DSC_0013 copy

Tee südame ja hingega oma asja

Aga mis siis aitas mul siiani jõuda? Mingil hetkel tundus mulle, et ülikooli sissesaamine jääbki unistuseks, sest mul oli tohutu probleem intervjuudega. Ma nii-nii väga tahtsin sinna ülikooli, et kui noorsootöö sisseastumisel käisin, rääkisin närvide tõttu niivõrd rumalat juttu, et mängisin maha kõik võimalused sisse saada. Intervjuudel enesekindel olema ja enda nö maha müümist aitasid muidugi õppida ka mõned tööintervjuud, kus muuhulgas õnnestus mul end mõnda täiesti ebasobivasse kohta maha müüa, mille tagajärjel ma muidugi nüüd vaatan, et ma näitaks ikka päris õiget ennast, sest vales kohas pole ikka midagi peale hakata, ükskõik kui tore see koht mõne teise jaoks ei võiks olla.  Aga suurim abiline tuli siis, kui sõber saatis mulle ühe TED talki lingi, millest ma esimese hooga midagi väga ei arvanud, aga millest on edaspidi palju kasu olnud. Tegu on sotsiaalpsühholoog Amy Cuddy loenguga, kus ta räägib võimupoosidest (power poses) ning aasta enne sotsiaaltöö erialale jõudmist ülikooli sisseastudes katsetasin seda ja vahe oli tõesti väga suur sellega, mis muidu igasugustel intervjuudel ja vestlustel. Valesti läks selle asja juures see, et nad olid vahepeal õppekava sedasi muutnud, mis polekski mulle sobinud, aga seda ma ise see hetk ei teadvustanud. Raske oli selle kõigega see hetk leppida, ma olin ka ülipõhjalikult valmistunud selleks intervjuuks, lugenud teadusartikleid ja palju muud teinud. Aga kui see hetk oli see pettumus, siis nüüd olen nii rõõmus, et kõik läks nagu läks.

Aga seda sama teadmist sain rakendada ka sotsiaaltöösse sisseastumise juures, nüüd juba kogemusega, et see on toimiv. Nüüd ma olen siin, ülimalt rahul oma erialaga, esimese aasta keskmise hindega 5. Ja see pole tulnud iseenesest. Kogu see aeg, iga aasta pärast pettumust, et jälle ma ei saanud ülikooli, mõtlesin, et mida ma saaks teha, et olla edukam, kui ülikoolini jõuan ja samas natuke saada seda ülikooli tunnetust. Osalesin erinevatel välismaa ülikoolide MOOCidel (massive open online course), ühest küljest mõeldes, et nii saab ennast rohkem ülikooli jaoks vormi, mõned neist olid päris suurte nõudmistega. Teisest küljest võtsin kursuse, mis andis vajalikke oskusi õppimiseks, nüüdseks maailma populaarseima MOOCi Learning how to learn Courseras. Ma arvan, et sellel on päris suur roll minu keskmise hinde 5 juures. Aga üldse, ma panin ka mujal ja panen endiselt tähele igat vihjet selle kohta, mis annaks teadmisi, kuidas paremini õppida. Muuhulgas olen õppinud tundma just omaenda eripärasid ja sellega seoses seda, mida peaks muutma õppimisprotsessis. Nii et kui praegu võibki tunduda, et mingid asjad tulevad mulle kergelt, siis tegelikult on siin taga aastatepikkune töö, mida ma praegugi lõpetanud pole. Ja muidugi tegin ma enne sotsiaaltöösse astumist eesti keele eksami uuesti, seekord iseseisvalt ette valmistades, tulemus jäi paraku kahe eelmise vahepeale. Aga kui ma poleks ülikooli saanud, ma oleks uuesti teinud. Mis siis, et sellel viimase eksami ajal lendas ninast kirjandile sümboolsed 3 tilka verd (üks lisaks mustandile).

Nii et selle taga, mis praegu mu elus on ja mis head asjad juhtuvad, on aastate pikkune pühendumus, kõike, mida ma sellel teel tegin, ei jõua siia kirja panna. Aga on asju, millega ma olen jälle ja jälle liiga kiiresti alla andnud, nii et see kirjutis on nagu natukene ka iseendale meeldetuletuseks. Mitte niivõrd, et ma teeksin edaspidi mingite asjadega esimese sammu, kuigi vahel on ka sellega raskused, aga pigem, et ma teeks teise või kolmanda või neljanda. Ma mõistan üha rohkem pühendumuse jõudu. Julia Cameron, kellelt on eesti keeles ilmunud raamat “Loovuse teel”, räägib selle raamatu järjes “Walking in the world” sellest, kuidas kõigepealt on oluline millelegi pühenduda ja siis hakkavad õiged asjad tulema, aga et tihti inimesed ootavad, et neil oleks kõigepealt näiteks raha ja siis nad hakkavad midagi tegema, aga et tegelikult on asjad vastupidi. Kõigepealt tuleb hakata pühendunult tegutsema ja siis tulevad asjad, need ei pruugi tulla raha kujul, vaid näiteks selle asja kujul, mida sa sel hetkel vajad. Ja nüüd ma usun sellesse üha enam, sest ma olen kõrvalt näinud seda ja kogen üha rohkem ka ise. Kuidas reaalselt pakutakse tasuta midagi täiesti ootamatult täiesti ootamatust kohast, sest inimene on asunud oma teele. Lisaks loen ma praegu raamatut “Lynch on Lynch” ja ka seal on neid hetki. Samas on muidugi tal ka pikki keerulisi perioode olnud, aga see ainult lisab indu mitte alla anda ka siis, kui asjad parajasti ei lähe nii nagu loodaks. Mina plaanin pühenduda aina rohkem neile asjadele, mis on mulle olulised ja loodan olla selles ka teistele innustajaks.

Rubriigid: Eneseareng, Enesetäiendus | Lisa kommentaar

Portreefotod

Katsetan nüüd lõpuks inimeste pildistamisega. Modell: Anneli Vorms

Rubriigid: Fotograafia | Lisa kommentaar

Kui kõik on uus

Vahel on hea harjutada asjadele uue pilguga vaatamist. Kõigepealt võid alustada sellest, et sulged silmad 5 sekundiks ja nüüd silmi avades püüad ümbritsevat uue pilguga vaadata ja leida näiteks ümbrusest 5 asja, mida pole kunagi tähele pannud. Kui tahad suuremat väljakutset, proovi leida 10 või veel rohkemgi.

Tegelikult me ei pane tihti tähelegi, mis meie ümber on, sest oleme jäänud ühte vaatamisviisi kinni ja elimineerime oma vaatamisväljast kõik muu. Või siis me ei näe tegelikult üldse midagi oma ümber, sest elame oma peas, kuigi me ei pruugi sellest teadlikudki olla. Mul on olnud mitmeid aastaid tagasi selline hetk, kus tegin Echkart Tolle järgi harjutust, kus pidi ootama järgmist mõtet ja siis tekkis mõtetesse paus ning siis ma hakkasin nägema oma ümbruses asju, mida ma kunagi polnud tähele pannud. Näiteks avastasin ühe suure natuke müstilise lossi meenutava maja, milles oli midagi äärmiselt tõmbavat ja ei, ma ei avastanud seda kuskilt linnaäärest, kus ma kunagi polnud käinud. Ma olin sellest majast terve oma elu igapäevaselt mööda käinud, ma lihtsalt polnud kunagi vaadanud.

DSC_0100

Uusi vaatenurki otsimas

Aga kui on olemas need linnaääred, kus mingil põhjusel pole veel käinud või ka mõni väike tänav või nurk, kuhu pole sattunud, ma soovitan seal käia. Vaadata turisti pilguga. Hiljuti käisin sõbraga siin oma kodulinnas Tallinnas ringi, aga esialgu kohas, kus ma polnud üldse käinud ja siis seal, kust ma olin bussiga korduvalt mööda sõitnud. Teisel pool suurt sõiduteed olin ka varem jalutanud, aga mitte selles kohas. Ja see oli täiesti kirjeldamatu elamus, avastasin sealt palju müstilist, natukene nagu sürrealistlikus filmis. Kohati oli tunne nagu oleksin üldse unenäos, mingi selline kvaliteet oli sellel kogemusel. Võimalusel meeldib mulle muidugi ka võõras linnas ilma kaardita ekselda ja vaadata kuhu jalad viivad. Tihti meeldib mulle seda teha vahepeal läbi kaamerasilma vaadates, sest pildistamise jaoks uusi nurki otsides, hakkan ma teisi asju nägema. Selleks pole tegelikult võõrast linna vajagi, aga nii on vahel kergem.

Kui on võimalust, on hea ka proovida elada mingi aeg mittetavapärases keskkonnas, see võib aidata asju vägagi teistsugusesse perspektiivi panna. Aga tingimata pole vaja suuri muutusi, ka väga väikesed asjad võivad aidata uue pilguga näha ja seega loovuse tööle panna. Siis võib hakata nägema midagi uut neis asjades, mida on võib-olla küll varem nähtud. Näiteks olen joonistanud mandalaid, mis said inspiratsiooni nii kaevukaantest kui näiteks duširuumi äravoolust. Midagi imelist võib peituda igal pool. Samuti annab uutmoodi vaadet ka nende asjade tegemine, mida sa pole kunagi varem teinud, minu jaoks on olnud see suvi näiteks mitmeid uusi kogemusi toidutegemise vallas. Ja kuigi ma pole muidu üldse inimene, kes naudiks toidutegemist, on need hetked olnud võluvad.

Ära unusta siis uue pilguga vaatamist ja uute asjade katsetamist, muidu jääb ehk mõni imeline asi nägemata või suurepärane võimalus teadvustamata…Kui ei oska vaadata, siis ei saagi teada, mis su ümber tegelikult on. Nii et vaatamist õppima!

Rubriigid: Loovusnõustamine | Lisa kommentaar

Alusta sealt, kus sa oled

Tihti on nii, et mõtleme, et tahaksime olla loovamad ja teha loovaid asju, võib-olla et isegi mõtleme, et võtaks kätte ja hakkas midagi tegema…ja siis näeme kellegi teise tehtut ja tundub, et teised on niivõrd palju rohkem andekamad ja loovamad ja ega minul ju polegi mõtet midagi tegema hakata. Tegelikult võib olla muidugi nii, et need teised on lihtsalt julgemad ja ei muud midagi. Võib-olla et on meil sisemiselt suured ambitsioonid ja siis tundub ületamatu lõhe selle vahel, kus me parajasti oleme ja kus me tahaks olla. See tähendab aga seda, et me võtame elu liiga tõsiselt ja tegelikult on nii, et elu ei ole tõsine asi või ma tahtsin öelda, et loovus ei ole, aga ma arvan et see sõnavääratus ei olnud mitte asjata. Selline mõtlemine ei tähenda, et me ei võiks nende ambitsioonideni jõuda, pigem on sedasi lootus just suurem.

Aga kuidas siis alustada, kui me oleme end mõttega niivõrd kinni pannud? Lahendusi on mitmeid, ma pakun siin välja mõned ideed, mis on mind aidanud.

Alusta väikeselt. Jah, võib-olla tahaks kohe maalida midagi sellist, et oleksid järgmine Picasso või Dali, kirjutada 7 köitelise suurteose või muud sellist. Mina küll vahel tahaks, aga siis tundub see nii suur ja ületamatu ettevõtmine, et kui alustadki millegagi, jätad selle pooleli. Aga siis on soovitus töötada esialgu väikeselt. Lihtsalt joonistada midagi kasvõi 2x2cm paberi peale iga päev või kirjutada kahe lauselisi “teoseid”.

Mängi. Perfektsionism tapab loovust. Su kaks lauset või väikene või natuke suurem joonistus või maal ei pea endast kujutama midagi muud kui mängu. Mängul ei pea olema tulemust, mäng on selleks, et oleks tore. Võib juhtuda, et selle lõpuks on midagi sündinud, aga ei pruugi. Püüa hoiduda langemast sellesse, et see mäng saaks sunnitud lõbususeks, kus taga on eesmärk ikkagi midagi valmis saada.

DSC_0013 copy

Mängimas

Kasuta seda, mis on olemas. Vahel kui pole mitte mingeid ideid ja loovus on täiesti kinni ja tegelikult tahaksid jõuda selleni näiteks, et luuletusi kirjutada, siis on selline mäng võimalik, kus sa võtad näiteks 10 luuleraamatut, mõtled välja mingi meetodi, kuidas poolpimesi leida igastühest üks luulerida ja siis proovid, kuidas neid annaks kombineerida niiviisi, et oleks luuletuse moodi. Või siis leiad erinevatest luuletustest omadussõnad, kirjutad need ühte tulpa ja siis leiad samapalju nimisõnu. Võid mitu sellist tulpa teha, aga nii et paarisarv jääks neid tulpasid. Nummerdad sõnad ära ja siis ilma paberile vaatamata teed numbripaarid, siis saad kokku erinevaid huvitavaid sõnapaare, võib-olla et mõni on neist nii inspireeriv, et kirjutad selle alusel midagi. Aga kui tahad midagi visuaalset teha, siis võid näiteks kasutada kollaaži. Võid veel edasi mõelda, mida kodus olevat saaks kasutada.

Võta oma tegevust kui vaimset praktikat. Mida sa täpselt teed, võib oleneda juba sinu uskumustest, aga budismist mõjutatuna (selleks ei pea muidugi budist olema) võib teha näiteks mõne töö, mis oma loomuselt on juba selline, et ei jää püsima, mis oleks sinu liivamandala, see peaks viima fookuse tulemuselt protsessile.

Leia seltskond, kes toetab sinu loovust. Eriti tore oleks, kui leiaksid need päris oma inimesed, kes sul kõrval ja toeks, kui endas kahtled või muud takistused on teel. Esialgu, kui neid inimesi veel ehk ei ole, siis on hea, kui saad näiteks käia mõned loovusega tegelevas grupis või rühmas, võimalik, et sealt leiadki need enda inimesed. Aga hoia silmad lahti, rohkem või vähem toetavaid inimesi võib olla erinevates kohtades…

Siinkohal tänaks mina oma kaasluikesid, kelle tugi on igal hetkel selja taga tunda. Suured tänud Evelin, Iren ja Sigrid, et olemas olete 🙂

* Postituse pealkiri on ühtlasi ka Pema Chödroni raamatu nimi, loovusest see küll ei räägi, aga kes oma ellu budistlikke põhimõtteid põimida peaks tahtma, soovitan uurida.

Rubriigid: Loovusnõustamine | Lisa kommentaar

Minu akvarellmaalid

Üks asi mida ma väga armastan, on maalida abstraktseid maale, mis enamasti kajastavad siis kas minu tundeid või meeleseisundeid.

Ühel hetkel tegin oma maalidele FB lehe, soovi korral on võimalik lehekülge jälgida siin: https://www.facebook.com/mysoulpiece/

Kui Sa aga tahaksid endale soetada näiteks mõne padja, kruusi, kaustiku vms, millel on minu kunstitööd peal, siis seda on võimalik teha siin: https://society6.com/farruquita

Loovus

Rubriigid: Maalimine | Lisa kommentaar